Eve Saare blogi: Orange River- Citrusdal -Cape Town

1.01.2014.a.
Äratus on tavalisest hilisem. Brasiillased ootasid kella neljani, et oma uusaastat vastu võtta.
Pärast hommikusööki algab sõit Orange River äärde. Teekond on läbi imelise kõrbemaastiku, tee ääres mäed, rohelised väljad, kus pole ühtegi rohukõrt. Nagu tehismuruga väljak...
Kohati on tee vihmaveest uhutud ja seejärel kuivanud rööpaliseks. Buss raputab korralikult, korraks kukub isegi mu fotokott istmelt maha. Õnneks ei juhtunud kaameraga või objektiividega midagi.
Piiriületus Namiibiast LAV-i möödub probleemideta, kuid võtab lihtsalt oma aja. Pärast piiriületust tehakse lühike peatus raha võtmiseks ja poe külastamiseks.
Saabume veidi enne lõunat oma Orange River laagrisse otse jõe ääres. Sööme kerge eine ja seejärel on igaühel vaba aeg. Jõe ääres on väike rannariba ja ujumiskoht. Üleval kaldapealsel aga suur baar, kus suurem seltskond kommenteerides aega viidab.
2.01.14.a.
Ärkan soliseva vee ja mölisevate austraallaste peale. Dušširuumi kohal olev veepaak ajab üle ja ähvardab meie telklaagri uputada. Ja see kohutav kisa, mida mehed teevad! Karjutakse ja lauldakse täiest kõrist! Saan aru, et nad on noored, aga nad on juba terve päeva jõe ääres olevas baaris töllerdanud ja joonud. Umbes kella kahest jääb vaikseks. Vist anti käsk magama jääda... Kuid uni on rikutud. Olen enne 5:15 tehtavat äratust juba ammu üleval.
Algab pikk teekond Citrusdali. See on kohalik puuvilja ja viinamarjade kasvatusala. Lõuna on kavas pidada veinifarmi lähedal. Läheme veine degusteerima. See jääb ka sel päeval ainukeseks vaatamisväärsuseks...
Saabume ööbimiskohta umbes kell 16. Seekord oleme kaunis rohelises aias keset lilli ja ilupuid.
Õhtul peame väikese lahkumispeo, joome degusteerimiselt kaasa ostetud veine. Annan omalt poolt ühe poolmagusa roosa veini. Anname reisijuhtidele üle ümbrikud tipiga.
3.01.14.a.
Algab viimane päev äratusega umbes kell 6. Olen juba üleval, sest rohkelt kõiksugu loomi ja linde toimetab ümber telgi. Keegi häälitses isegi pahksea moodi, keda olin varem kuulnud Keenias.
Panen täna puhtamad riided selga, sest jõuame ikkagi Cape Towni ja tee pole enam väga tolmune. Umbes 70 km kaugusel Cape Townist on !Khwa ttu muuseum koos suveniirikaupluse ja restoraniga. Saame noore kohaliku ja entusiastliku giidi käest teada bushmannide elu, saatuse ja keelte kohta. Igal hõimul on oma keel ja üks sõna võib teisel hõimul tähendada hoopis midagi muud. Seetõttu suheldakse omavahel kas afrikaani või inglise keeles. Saame kuulda eri hõimude keelt.
Pärast väikest ekskursiooni viiakse meid samas restoranis lõunale. Interjöör on uhke, toit võiks hea olla aga valitud on hamburger ja see ei saa kunagi väga hea olla....
Jätkame sõitu Cape Towni ja teeme linnas peatuse kohas Table View. See on otse rannas ja siit avaneb vaade nii Robben Islandile kui ka Table Mountainile, kaunis valge liivaga kuum rand otse ookeani ääres. Vesi on siin aga väga külm.
Seejärel viiakse meid juba meie lõpp-punkti Nomadi kontori ees. Siit tuleb igaühel juba omal käel jätkata. Saan 100 m läbimisega edukalt hakkama.
Seekord saan toa viperusteta kätte. Kaardi väljatrükkimisega on probleeme aga see laheneb kiirelt. Kui esmased toimetused aetud, lähen välja. Juba pakitakse hotelli ees laiutaval turul kokku suveniire. Poode suletakse siin juba kell 18. Saan viimasel minutil oma vee, valge veini ja puuviljad. Siirdun tagasi hotelli, et kasutada viimaks ometi enamvähem korralikku netiühendust ja laadida esmased uudised FB. Lähen varakult magama....