Eve Saare blogi: Reis Windhoekist Cape Towni Nomad reisidega. Proloog ja algus.

Kõigepealt pean rääkima loo, kuidas minusugune keskealine naisterahvas otsustas minna LAV firmaga koos rahvusvahelise seltskonnaga ja telkimisega reisima.
Käisin nimelt eelmisel aastal Eesti reisifirma Germalo Reisid kaudu LAV reisil Cape Townist Johannesburgi. Reis võttis 2 nädalat. Ööbimised olid kõik keskmistes või luksuslikes hotellides.
Meie reisi saatis kohalik valge reisijuht, kes oli seal sündinud. Endalegi ootamatult said meie suhted järjest lähedasemaks ja nii jäime ka pärast reisi lõppu suhtlema Skype vahendusel. Tekkis mõte, et kuidas edaspidi uuesti kohtuda. Sai mõeldud ka koos fotograafidele mõeldud reise korraldama hakata. Kuid asi ei hakanud siiski kindlaid vorme võtma.
Külastades eelmise aasta Tourest 2013 oli seal väljas ka Kaleva Travel, kes pakkus LAV firma Nomad Aafrika seiklusreise. See mõte tundus ideaalne, ka tema jaoks. Nii saigi asju ajama hakatud ja mõeldud ka väikesele järelpuhkusele Cape Townis. Kuna reis sai planeeritud jõulude ja aastavahetuse ajale, oli nii järelpuhkusega ka reis lõppkokkuvõttes odavam kui kohe tagasi sõites. Mõeldud-tehtud.
Paraku aga sellised suhted on kerged katkema ja nii ka sel korral. Kuid asjaajamine oli pooleli, lennupiletid välja ostetud. Lisaks ei meeldi mulle mõte, et mõne mehe pärast omi plaane muuta. Nii jätkasin kõikide viisade, kaitsesüstide ja hotelli majutuste planeerimisega. Eks vahel oli hirm ka, kuidas ma ikka võõra seltskonnaga sobin, ega ma teistest palju vanem ole, kuidas inglise keelega ja telkimisega hakkama saan. Aga põnevust oli ka.

21.12.2013. a.
Olin aegsasti kõik valmis pannud, kotid pakkinud, kõik vajalikud asjad hankinud nagu magamiskott ja madrats ning rahulik.
Mulle tullakse aegsasti autoga järgi, annan oma jõulutähe vastutavale hoiule ära ning väikese jõulukingituse ka üle. Jaheda hüvastijätu järel siirdun pagasikontrolli. Aega on palju. Lennuk väljub Frankfurti õigeaegselt. Frankfurti lennujaamas kulgeb kõik kenasti. Mulle öeldakse, et pean Johannesburgis pagasi välja võtma ja uuesti check-ini tegema. Selle teadmisega lähen lennukisse. Mul veab, et minu kõrval on koht tühi. Saan seetõttu lennukis öösel veidi magada.

22.12.2013.a.
Johannesburgi maandub lennuk õigeaegselt aga mingil põhjusel ei lasta meid lennukist välja. Justkui ei saada treppi õigesse kohta. Kui juba aega järgmise lennuni jääb alla 2 tunni ja ikka veel lennukis seisame, tuleb esimene paanika: ma ei jõuagi Windhoeki lennule. Kiirustan pagasi järgi. Kui kõik pagas liigub juba lindil aga minu uut musta ICEPEAKI reisikotti pole. Pöördun lähedal oleva ametniku poole. Mulle teatatakse, et pagas läks otse Windhoeki. Saan samas ka juhatuse, kuidas edasi minna. Pean nimelt terminalist A välja minema ja terminalis B uue check-ini tegema. Kõige tipuks öeldakse mulle check-inis, et Windhoeki lennule kohta polegi. Aga mul on ju pilet!! Üks ametnik hakkab mulle kohta organiseerima. Ootamise peale, mille käigus juuksed halliks lähevad, saan lõpuks pardakaardi. Küsin, kas saan ikka kindel olla, et pagas ka koos minuga lendab. Taas 3 ametnikku tegelevad, vahtides monitori ja omavahel afrikaani keeles rääkides. Mulle kinnitatakse, et pagas lendab koos minuga. Ja siis palutakse kiirustada, sest aega on veel ainult pool tundi ja tuleb passikmontrollist ja pagasikontrollist läbi hoone teise otsa jõuda. Kõikjal on aga pikad pühadest tingitud järjekorrad, nii pagasikontrollis kui passikontrollis. Üks ametnik saadab teise juurde. Torman paanikas ringi, tuhisedes igalt poolt järjekorras lihtsalt mööda. Aeg lendab halastamatult. Taas trügin jõhkralt igale poole vahele, läbin iga kontrollpunkti vahelise ala joostes. Jõudes lõpuks 5 min. enne registreerimise lõppu oma pardakaardil märgitud väravasse avastan imestusega, et sellel on silt Victoria Falls. Küsin, kuidas nii ja kas olen ikka õiges kohas. Mulle teatatakse, et väravat on muudetud 26-lt 19-le.
Ametnikud räägivad midagi elavalt pagasiga tehtud veast, et oli vaja üles otsida ja õigesti paigutada. Aiman, et jutt käib ilmselt minu kotist. Kokku jääb lend 40 min hiljaks.
Lennukis pakutakse vahelduseks head toitu ja juurde normaalset punast veini. See võtab korraks pinge maha. Loodan, et pagasiga on ikka kõik korras. Ma vajan ju oma magamiskotti, madratsit ja vahetusriideid, kui lähen mööda maad rändama!!! Windhoekis saangi oma koti kätte ja see oli ka selle päeva ainuke naeratus, mis mu näole tuli.
Saan meeldiva taksojuhi end lennujaamast Windhoeki Hilton hotelli viima. Tegemist on kohaliku sakslaste järeltulijaga, kes oli Namiibias sündinud. Arendan vestlust. Väljas sajab vihma. Saan teada, et olen saabunud vihmaperioodil ja nüüd sajabki pea iga päev... Kuidas ma seda ei taibanud uurida!!!
Ja siis saabub järgmine pauk. Olin Estravelile aegsasti tasunud hotelli eest ja saanud neilt voucheri, mille välja olin trükkinud ja hotelli admin teatab, et bronni pole!!!! Ja on ka õnnetuseks pühapäev. Õnneks on mul tahvel kaasas. Saan järgi vaadata kirjavahetuse Estraveliga ning tel. nimbri. Ka admin helistab Estravelisse.Lõpuks saadakse hotellis aru, et kolmnurgas Estravel, hotell ja vahendaja on tekkinud mingi tõrge. Mulle tehakse uus bronn. saan oma numbri, andes vastu krediitkaardi andmed. Jõuetuna seisan lõpuks keset tuba. Tuju on nullis, väljas müristab ja sajab vihma.
Vanajumal võiks nüüd nii armuline olla, et homseks ilma selgeks teha....
Täna ma enam rohkem hotellist välja ei lähe.Õhtul toob toateenindus mulle lohutuseks ja vea tunnistamise märgiks puuviljavaagna ananassilõikude, maasikate, viinamarjade ja õuntega.

23.12.2013.a.
Ärkan juba 5:30. Esimene tegevus on vaade aknast välja. Vihm on lakanud.
Jamad aga jätkuvad. OLen tellimud juba eelmisel õhtul saabudes takso kella 7:30-ks aga ikkagi oli vaja takso uuesti tellida. Mingil põhjusel oli see tellimus tühistatud!!!
Ja kui puudu on vaid 15 min kella 8-st, mil toimub väljasõit, hakkan lihtsalt nutma. HelistanNomadi kogunemiskohta, et paluda neil mind ära oodata. Saan vastuseks, et nad lahkuvad täpselt kell 8 mind ära ootamata.
Takso saabub viimaks kui juba lohutamatult nutan. Taksojuht taipab vähemalt kiirustada. Jõuan õigeks ajaks.
Teen vajalikud protseduurid registreerimiseks. Tutvun meie koka ja giidiga.Nad tahavad mingit jõulujama korraldada. Jumal küll, olin jõulud juba unustada jõudnud. Nõustun jõulusöömaajaga aga üksteisele kinkimisest ütlen resoluutselt ära. Võib-olla olen sellega tujurikkuja aga mul on ausalt öeldes hetkel sellest kõigest suva. Pisarad pole veel kuivada jõudnud...
Rosinaks kogu aja juures on see, et esimene peatus tehakse kohe otse Hilton hotelli kõrval!! Miks nad ei võinud mind ometi asjaolusid arvestades siit üles korjata! Veedan mõttetu tunni sihitult mööda poode kolades. Mul pole kavas enne Cape Towni midagi osta. Milleks veel rohkem nodi kaasa tassida.
Loodan, et sain kerjajatest otse bussi kõrvalt hea pildi.
Edasi algab sõit Etosha pargi poole. Teel teeme paar lühikest peatust, et wc külastada ja süü-juua osta. Kuna aga on jõuludeeelne aeg, on supermarket rahvast täis. Siin järjekorras seista ei jõua. Võtan kõrvalt ühe hamburgeri lõunaks.
Umbes kell 16 oleme Etosha pargi väravas. Meil on 3 t aega ringi sõita.
Näeme paraku vaid rohusööjaid. Loodame, et teine safarisõit läheb paremini.
Päikeseloojanguks jõuame pargi keskel olevasse laagrisse. Autojuhi abiga saame jaapanlannaga telgi üles. Teised on alustanud reisi juba Victoria Fallsist ja jõudnud harjutada. Meie kaks oleme uustulnukad.
Pärast seda väike värskendus dušši all ja seejärel õhtusöök.
Peame plaani, kuidas jõululaupäeva veeta. Äratus järgmisel hommikul on juba kell 5:40. Loodan esmakordselt telgis ööbides ka magada....