Ärkan juba veidi peale 5 lärmi peale. Mu jaapanlannast telgikaaslane köhib ja ka see pole lasknud eriti hästi magada. Jõuan enne hommikusööki dušši alt läbi käia ja puhtad riided välja vaadata. Pesemistingimused on siin korralikud nagu mistahes hotellis, kus need on ühised.
Hommikusöök on meil korralik. Alati praetakse muna, lisaks kõiksugu helbed, juust ja sink.
Lahkume juba 6:30.
Kohe parki sisenedes näeme rohkelt kõiksugu rohusööjaid. Hommikune valgus on ilus.
Meid sõidutatakse kuivanud soolajärve äärde. Hiiglaslik tasane valge väli.Kõik üritavad huvitavaid pilte üksteisest teha ja mul on omakorda huvitav nendest pilte teha. Umbes 12 oleme tagasi laagris, söök 12:30 ja tagasi parki kell 16. Loodame endiselt näha lõvisid ja leoparde. Seni pole õnnestunud ja lootus hakkab kustuma. See oleks ilusaim jõulukink üldse...
Oodatakse vihma. Ja ainus tõeliselt huvitav hetk on valge ninasarviku teeületus otse meie bussi eest. Sain päris huvitava pildi. Maastikud on äikeseeelsed.
Tagasi jõudes on õhtusöök juba valmis. Kõik on jõulumeeleolus, va mina. Olengi ju jõulude eest ära põgenenud....
Meie söögikoha varjualune on kaunistatud jõulukarraga, kõikidel on isemoodi jõuluteemalised mütsikesed peal. Sööme kana riisi ja maguskartulitega. Kuna mu toanaaber on öösel olnud lärmakas, köhides ja tehes hääli, justkui saaks ta unes järjest orgasme, olen pärast õhtusööki unine ja lahkun varakult. Teised jäävad üksteisele jõulukinke jagama ja mina olin sellest keeldunud. Nii sobis mu lahkumine kõikidele.
On äike. Öösel sajab, sadu järjest tugevneb. On hirm, et kõik saab märjaks, sest meie telgid pole vettpidavad. Uni on katkendlik. Igaks juhuks olen kogu elektroonika bussi luku taha pannud, ka mobiili. Seega pole mul öösel ärgates aimugi, mis kell on. Ka on mu taskulambi patareid tühjaks saanud. Kuulan jaapanlanna hääli...
 |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar