Eve Saare blogi: Teel Himba külla

25.12.2013.a.
Ärkame kell 6. Sadu on õnneks lakanud, aga telk on veidi märg ja kõik selle sees olev niiske. Käin dušši all ja tunnen end tapetuna.
Hommikusöögil on kõik vaiksed. Olen juba unustanud jõulud kui kõik üksteisele Merry Christmas soovima hakkavad. Võtame ette nõudepesu. Aitan pesta ja kuivatada. Nii on siin kombeks, et igaüks annab toimkonnas oma panuse. Seejärel on aeg telk maha võtta. See ei olegi nii lihtne. Õnneks on aitajaid ja juhendajaid. Meie naaber leiab oma telgi alt skorpioni. Üks brasiillastest hakkab seda pulgaga togima ja skorpion võtab suuna minu suunas. Ehmun ja astun kogemata brasiillanna varvastele. Skorpion on juba ründevalmis, saba püsti. Õnneks juhitakse ta meie juurest eemale. Ja õnneks me enda telgi alt sellist tegelast ei leia....
Kui kõik on jälle bussi paigutatud algab hommikune safari. Me ei kohta peaaegu mitte kedagi. Vihm on kõik loomad varju ajanud. Ma ei tea, kas see on minu halvast õnnest tingitud või on kõik kiskjad jõule veetma sõitnud nagu kaasreisijad naljatlevad. Kindlasti on süüdi ka asjaolu, et oleme siin Etoshas vihmaperioodil, kus loomad ei kogune kindlate veekogude äärde vaid leiavad vell kõikjalt ja varjavad seega end. Eks teine kord tean targem olla sõidu aja planeerimisel.
Teeme väikese peatuse kõrvallaagris, kus on ka suurem pood. Kuigi neil on arvuti baasil süsteem, see aga ei tööta ja mitte kõiki tooteid ei saa müüa. Ei teata hindu. Nende töökorraldust on huvitav vaadata. Vähemalt viis meest seisavad ümber raseda müüja ja kõik õpetavad või juhendavad viimast. Järjekord aga ei edene kuidagi....Tüüpiline vist Aafrika mandrile.
Jätkub sõit Kamanjabi.
Saabume umbes 13:30 meie laagriplatsile. On väga kuum ja metsik kuid kaunis koht suurte kaljude läheduses. Siin on vaid katuseta wc ja dušš. Paneme koos Mutsumiga telgi jälle üles. See läks nüüd juba libedamalt.
Pärast külastame kõrval asetsewvat Himba küla. See on üks enam pildistatud Aafrika hõime üldse ja pole ka ime. Nad näevad fantastilised välja oma eksootilise välimusega. Naistel on juuksed õli ja saviga ning lisanditega punaseks tehtud, patsidesse punutud ja soengusse pandud, igaühel veidi erineval moel. Naised paljaid rindu ei varja. See rahvas vett pesemiseks ei kasuta. Nad suitsetavad oma keha puhtaks. Samal moel puhastatakse ka nahast rõivaid. Saame näha nende elamist seespoolt ja ka pesemisprotseduuri ennast.
Viime lastele kaasa plastist mänguasju ja komme. Need plastist mänguasjad ei sobi minu arust sinna keskkonda üldsegi mitte. Lõppude lõpuks saab sellest kõigest ju vaid looduses hävimatu rämps...
Saan lastest ja naistest kauneid fotosid kuni hakkab sadama. Varjume nende majakeses. Pärast sadu hakkavad meie naised lastele näitama, kuidas kaasatoodud mänguasjadega mängitakse. Lisaks visatakse neid lapsi õhku, keerutatakse ja lastele see muidugi meeldib. Üks päris suur poiss tahab, et ma teda ka kätest hoides keerutaksi, aga ma ei jaksa seda teha. Mõtlen siis vaikselt lahkuda aga valin õnnetuseks vale suuna nng meie kohalik giid , kes oli meile himba rahvaga suhtlemisel tõlgiks, teeb mulle märkuse. Selgitan talle, miks lahkuda soovisin. On juba ka teisi lahkuda soovijaid ja meile näidatakse tee kätte.
Pärast maitsvat õhtusööki lähme varakult magama. Valgust jätkub vaid loetud tundideks ja päevad on meil siin pikad....