Eve Saare blogi: Sesriem, Sossusvlei ja Deadvlei

29.12.13.a.
Kuna meie buss on Swakopmundi hotelli hoovis kinni pargitud, ei pääse me sõitma ja seega viibib meie saabumine Sesriemi.
Teekonnal teeme ühe pildistamise peatuse, et imetleda kõrbe ja õitsvaid lilli. Lisaks ka veel paar nö bushtoileti peatust. Siinkandis muid võimalusi pole ja põõsastegagi on kitsas käes. Saabume umbes pool kaks kohale. Meiega teeb ringsõidu kohalik valge namiiblane, sakslaste järeltulija, kes on abielus jaapanlannaga ja kellega neil on 2 kuune laps.
Kuuleme palju infot, kuidas kõrbes on võimalik ellu jääda. Kunagi näiteks ei tohi seista üksiku puu all, sest loomad peatuvad võimalusel ka alati puude all ja sinna maha jäänud satikad söövad su lihtsalt verest tühjaks. Ka võib äikese korral välk sinna lüüa. Põletusjälgedega puid on palju.
Kuuleme ka kui kahjulik on kõrbes rohke sadu. Esimene vihm ei pane veel kõike kasvama aga teine sadu toob seemned kaunadest välja ja need hakkavad kiirelt vohama. Lisaks tambib vesi kinni liiva ja seal kaob õhk ning liivas peituvad loomad saavad hukka. Nii saab kõrbele normaalne ökosüsteem rikutud. Ka kuuleme lugusid bushmanitest, kuidas nad suudavad korraga ära süüa 4-5 päeva toidu ja seda nii enda sees säilitada, kus seda ei ähvarda erinevad loomad. Küll on nad aga sellise söömaaja järel valmis järgmised 4-5 päeva ka maha magama ning sel ajal neid kui metsloomi ka püüti. Kuni tulirelva avastamiseni polnud valgetel võimalusi bushmanide vastu.Pärast seda aga nad praktiliselt hävitati. Tegelikult on vaid nemad suutnud kõrbes toime tulla.
Edasi viib meid tee meie laagrikohta, kuhu saabume napilt enne väravate sulgemist kell 18.
Jaapanlanna ei julge oma köha pärast enam kellegagi telki jagada ja nii me kumbki oma telgi püsti panimegi.Meid ongi nüüd ka vähem, koos giidi ja autojuhiga vaid 11. Osad jäid Swakopmundi maha.
Õhtusöök on kell 20 . Tegelikult polegi isu, sest teel sai kondiitriäris peatus tehtud. Sõin teel suure suurepärase shokolaadiküpsise. Ka tegin ühe õlle meie laagrikoha baaris. Vee joomine on ära tüüdanud ja külm õlu sellise palavusega on imehea.
Ootan põnevusega homset päeva. See peaks olema antud reisi tipphetk.

Puu linnupesadega.

30.12.2014.a.

Panen äratuse kella 4-ks. Saan seega käia ka dušši all. Seejärel algab väljasõit hommikusöögita ja pilkases pimeduses. Sõit on lühike. Seejärel ronime düüni number 45 otsa päikesetõusu ootama. See võtab tõsiselt võhmale. OLen poolel teel valmis tagasi pöörduma. Hing on kinni. Siiski leian endas jõudu lõpuni ronida ja ei kahetse. Millised vaated! Õnneks on tuul suhteliselt vaikne ja seega pole lendavat liiva. Teen palju pilte enne kui päike düüni tagant nähtavale tuleb.
Düüni otsast alla ronimise järel ootab meid hommikusöök. Seejärel läheme surnud orgu nimega Deadvlei, kus on umbes 900 aastat tagasi surnud puud ikka veel püsti ja vägagi fotogeenilised. Pildistan vist igat puud.
Seejärel teeme lühikese jalutuskäigu Sesriemi kanjonis.
Edasi sõidame lõunaks tagasi laagrisse. Lõunaks on kanapasta juurviljadega, väga maitsev. Pärast lõunat on kõigil vaba aeg. Veedan tunnikese-paar baaris õlle taga samal ajal fotosid tahvlisse kopeerides ja vaadates neid, samas ka tahvlit laadides.Palav on. Nii möödub aeg kiirelt ja juba ongi õhtusöögi aeg käes.